English
Kohtusime Ritaga ühel kevadhommikul Tallinna äärelinnas ja jutustasime kohvikusumina keskel kohe pikemalt. Rääkisime vaimsest tervisest, elu disainimisest ja sellest, et elu ei pea liiga tõsiselt võtma. Ritas kohtuvad soojus, tasakaal, elutarkus ja rock’n’roll’ilik tulesäde.
KES SA OLED?
Rita Rätsepp ei vasta küsimusele „kes sa oled?“ nii, nagu tavaliselt oodatakse. Ta ei hakka loetlema rolle – näitleja, psühholoog, koolitaja, kolme täiskasvanud lapse ema ja vanaema.
Jah, ta on seda kõike ka, aga ta teeb pausi ja ütleb lihtsalt:
„Ma olen Rita. Rita. Rita.”
See ei ole ei ego ega tagasihoidlikkus. See on selge teadmine.
„Meile meeldib ennast defineerida läbi rollide, aga need on vahetuvad. Mina olen see, kes neid rolle elab,“ selgitab ta.
See mõtteviis loob raami ka kogu meie vestlusele – identiteet ei ole midagi fikseeritut, vaid midagi, mis liigub koos eluga. Oluline on see, kes sa nende rollide all parasjagu oled.
KUI ELU TÕMBAB VAIBA ALT
Rita ei räägi muutustest teoreetiliselt. Ta räägib kogemusest. Elus on olnud hetki, kus kõik laguneb – suhted, töö, sisemine tasakaal. Küsimus ei ole selles, kas need hetked tulevad, vaid millal.
„Muutus on alati šokk. Aju ei saa aru, kas see on hea või halb. Ta saab aru ainult sellest, et midagi on teistmoodi. Sellises olukorras hakkab inimene instinktiivselt otsima kontrolli. Ja tihti valest kohast. Me muretseme asjade pärast, mida me ei saa mõjutada. Aga see ei anna midagi peale ärevuse ja väsimuse.”
Tema töö psühholoogina on õpetanud teda eristama kahte tasandit: seda, mille üle meil on mõju, ja seda, mille üle ei ole. See kõlab lihtsana, aga praktikas on see enamikule inimestest üks keerulisemaid oskusi.
„Kui sa tood oma fookuse tagasi sinna, mida sa saad teha – kasvõi väga väikese asja –, siis hakkab elu uuesti liikuma. Oluline on mõista, et suund, kuhu pürgida, on elu usaldamine. Aga see pole alati lihtne ega pruugi kõigile sobida. Samas on oluline mõista, et koht, kus sa parasjagu oled, on okei. Lihtsalt hakka sealt liikuma.”
ELU EI MUUTU KORRAGA
Rita ei usu radikaalsetesse pööretesse. Ta ei usu ka motivatsioonikõnedesse, mis lubavad kiireid muutusi.
„Inimesed tahavad kohe maratoni joosta. Aga elu ei tööta nii.”
Tema lähenemine on peaaegu igav oma lihtsuses: tee üks asi teisiti. Siis veel üks. Ja veel üks.
„Sa ei pea muutma kogu elu. Piisab, kui muudad ühte oma mustrit. Sealt hakkab kõik lahti hargnema.”
Just seda nimetatakse tänapäeval moodsalt elu disainimiseks. Rätsepp ise seda sõna eriti ei kasuta, aga teeb seda intuitiivselt.
KEHA KUI SÜSTEEM, MITTE PROJEKT
Kui jutt läheb enese eest hoolitsemisele, muutub tema toon konkreetseks. Filosoofiale siin ruumi ei ole — siin on distsipliin.
„Keha on süsteem. Kui sa seda ei hoolda, siis see ei tööta.”
Ta ei räägi ilustandarditest ega enesetäiustamisest, vaid loomulikkusest.
„Mulle meeldib kord. See annab rahu. Kui mu ümber on korras, on ka mu sees korras ja vastupidi. Kõik siin maailmas töötab kahesuunaliselt.”
Tema jaoks on hommikvõimlemine, ilurutiinid ja õhtune hooldus osa vaimsest hügieenist – mitte kohustus, vaid viis hoida ennast tasakaalus.
MIKS PLAANID ALATI EI TÖÖTA
Küsimus tuleviku kohta toob esile huvitava nihke. Rita ei räägi eesmärkidest.
„Ma ei mõtle, kus ma olen viie aasta pärast. Ma mõtlen, mis suunas ma liigun täna. See vahe on oluline. Eesmärk on fikseeritud punkt, suund on liikumine. Kui sa paned endale liiga konkreetse sihi, siis elu peab hakkama sellele alluma. Aga elu ei allu.”
Selle asemel otsib ta tunnet:
„Mis tunnet ma tahan, et mu elus praegu oleks? See küsimus juhib otsuseid rohkem kui ükski strateegia.”
VASTUTUS KUI VABADUS
Vestluse kõige teravam hetk tuleb siis, kui jutt jõuab vastutuseni.
„Mind ei saa keegi lihtsalt välja vihastada. Kui ma vihastan, siis tuleb endasse vaadata, mis juhtus minuga, et ma vihastasin. See ei ole semantika. See on paradigma. Kui inimene võtab vastutuse oma reaktsioonide eest, kaob vajadus süüdlasi otsida – ja koos sellega ka osa kannatusest.”
„Me kulutame tohutult energiat sellele, et selgitada, miks keegi teine on süüdi. Aga see ei muuda mitte midagi. See, mis oli, see oli. Küsimus on, mida sa sellega täna teed.”
ÜKSINDUS KUI AJASTU SÜMPTOM
Rita nimetab üksindust pandeemiaks – mitte kujundlikult, vaid sõna otseses mõttes.
„On riike, kus on üksinduse ministrid. Paradoks on ilmne: me oleme pidevalt ühenduses, aga tunneme end eraldatuna.”
Tema hinnangul ei ole probleem kontaktide puudumises, vaid kontaktis iseendaga.
“Kui sa ei ole iseendaga kontaktis, ei ole sa ka teistega. Üksi olemine ei ole probleem. Probleem on see, kui inimene ei talu enda seltskonda.”
VAIKUS KUI TARKUS JA LUKSUS
Üks teema, mille juurde Rita korduvalt tagasi tuleb, on paus.
„Aju vajab vaikust ja puhkust, et luua uusi seoseid. Tänapäeva infokeskkonnas on see muutunud luksuseks. Inimene täidab iga hetke – ekraani, heli ja liikumisega. Vaikus tekitab ebamugavust. Me põgeneme alateadlikult enda eest. Aga just seal, vaikuses ja ebamugavuses, hakkavad asjad paika loksuma.”
Ta räägib lihtsast praktikast: olla. Vaadata pilvi. Jalutada ilma eesmärgita. Istuda pargipingil ja vaadelda inimesi – mitte produktiivsuse, vaid kohalolu pärast.
Rita räägib lõbusalt oma vaatlemismängust:
„Olen istunud väliterrassidel ja jälginud inimesi, püüdes aru saada, milline mõttemaailm sellel inimesel on – kust ta tuleb, miks ta nii teeb või käitub.”
See kõlab igatahes ühe mõnusa ajaviitena. Või teine tema soovitus:
„Mine loodusesse ilma eesmärgita. Vaatle loodust. Me oleme liiga linnastunud.”
Rita üheks ammuseks hobiks on golf. See on üks tema viise viia mõte mujale ja veeta aega looduses.
Paus võib olla ka kultuur – hea raamat, teater, muusika. Midagi, mis tõmbab sind hetkeks välja automaatrežiimist ja paneb märkama. Küsin Ritalt vahele ka kultuurisoovitust. Ta vastab elutervelt:
„Ärge võtke elu liiga tõsiselt! Soovitan näiteks 2024. aasta kodumaist õuduskomöödiat „Mootorsaed laulsid” (kus ta mängib Killeri ema rolli).”
Intervjueerijana tunnistan, et pole seda filmi näinud, kuigi olen sellest kuulnud. Ausalt – õudusfilmid pole minu teetass, aga pärast seda erakordset uut tutvust ja kohtumist Ritaga teen erandi ja lisan filmi oma vaatamisnimekirja.
Samas võib paus olla ka igapäevane rituaal – näiteks õhtune nahahooldus, millest ta räägib kui teadlikust aja mahavõtmisest. Hetk, kus sa ei paranda ennast, vaid hoolitsed.
Just sellise mõtteviisi ümber on üles ehitatud ka Pestle & Mortar – mitte lihtsalt ilubrändina, vaid rahuliku rütmi loojana. Midagi, mis ei kiirenda, vaid aeglustab. Mis aitab korraks peatuda ja loob meeldiva, hoolitsetud tunde.
Rita ei räägi ainult toodete funktsionaalsusest – tema kogemus algab juba sellest, millise tunde tekitavad logo ja pakend. Kõik on tervik.
ELU EI OLE PROBLEEM, MIDA LAHENDADA
Vestluse lõpus formuleerib Rita oma mõtteviisi hästi lakooniliselt:
„Elu ei ole probleem, mida lahendada. See on protsess, mida kogeda. See tähendab ka loobumist pidevast parandamisest. Mitte iga ebamugavus ei vaja lahendust – mõni asi vajab lihtsalt ruumi. Kui sa kogu aeg parandad, siis sa ei ela.”
Ja võib-olla ongi see kogu vestluse kõige olulisem mõte: elu ei lähe paremaks siis, kui me teeme rohkem. Elu läheb paremaks siis, kui me hakkame seda märkama ja teeme pause endale. Otsime tunnet, mida soovime päriselt tunda – ja kui vaja, muudame mustreid väikeste sammude haaval.
Hoiame meeles: oleme osa tervikust. Kõik on omavahel seotud.
Rita lemmiktooted Pestle & Mortar valikust:
“Lemmikumad on näiteks Pure silmamaskid. Mõnusalt värskendavad ja tõeliselt tõhusad. Väga meeldib ka Hydrate päevakreem. Seda läheb megavähe ja imendub täiuslikult. Tunne on nii hea ja kui veel lisada C-vitamiini seerumit, siis on mega värskendus ja toime nähtav. Recover silmakreem on absoluutne lemmik. Seda kulub ka nii megavähe. Imendub hästi ja on supertõhus. Sellest jään ilmselt sõltuvusse.”
PESTLE & MORTAR Pure Hüdrogeelsed silmamaskid (30 paari/60 tk)
PESTLE & MORTAR Hydrate niisutav ja kortse siluv näokreem (50ml)
PESTLE & MORTAR Kahefaasiline C-vitamiini seerum, 16% (40ml)
PESTLE & MORTAR Recover taastav silmakreem (15ml)
Ritaga vestles Kristiina Kullo, Sisbondi kaasasutaja.
